Lemmikloomade pidamisel tuleb tagada loomade heaolu ja arvestada naabrite ning teiste elanikega.
Loomapidaja kohustused
Omanik on kohustatud tiheasustusalal peetavat koera või kassi pidama loomapidajale kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil nii, et oleks välistatud tema lahtipääsemine.
Koera või kassi pidaja peab tagama, et looma pidamine või looma käitumine ei rikuks avalikku korda, ei häiriks ega seaks ohtu teist isikut, tema tervist või vara.
Loomaga tohib viibida avalikus kohas kasutades loomal jalutusrihma või kanda looma kandevahendis, mis ei ohusta tema tervist ja millest ta omal tahtel välja ei pääse.
Jalutusrihmaga ohjamata võib koeraga viibida kohtades, kus on välistatud tema kokkupuutumine teiste loomade ja inimestega ning kui on tagatud loomapidaja pidev järelevalve koera üle ning võimalus koer vajaduse korral koheselt jalutusrihma külge kinnitada.
Loomapidaja on kohustatud koristama koera või kassi väljaheited loomapidaja või teise isiku omandis või valduses olevalt kinnisasjalt või avalikust kohast.
Kadrina valla haldusterritooriumil peetavad koerad ning avalikku kohta pääsemise võimalusega peetavad kassid, peavad olema registreeritud ja märgistatud mikrokiibiga, millel on unikaalne kood.
Kadrina vallas reguleerib lemmikloomade pidamist Kadrina Vallavolikogus 25.09.2024 vastu võetud Kadrina valla koerte ja kasside pidamise eeskiri.
Hulkuvad loomad
Loomaomaniku juurest lahti pääsenud looma püüdmist peab korraldama loomapidaja, andes kadumaläinud loomast teada ka Kadrina Vallavalitsuse keskkonnaspetsialistile ja Lääne-Virumaa Koduloomade Varjupaik MTÜ-le (telefonile 5550 4363, e-posti aadressile ).
Kui loomapidaja juurest lahti pääsenud looma kinnipüüdmist korraldab kohalik omavalitsus, kannab omaniku kindlakstegemisel looma püüdmise ja pidamisega seotud kulud loomaomanik, muul juhul kohalik omavalitsus. Kinnipüütud koeri ja kasse hoitakse varjupaigas kaks nädalat, mille jooksul on omanikul võimalik lemmikloom kätte saada.
Lemmiklooma püüdmise, varjupaika toimetamise, varjupaigas pidamise, sealhulgas veterinaarülevaatuse kulud tasub loomapidaja lemmiklooma tagastamisel. Ilma mikrokiibita varjupaika toimetatud lemmiklooma omanik on kohustatud looma kättesaamisel tasuma looma registreerimise ja märgistamise kulud. Loomapidaja väljendatud tahteavaldus lemmikloomast loobuda ei vabasta loomapidajat kulude kandmise kohustusest.
Metsloomad alevikes
Järjest rohkem rebaseid ja teisi metsloomi (nt siilid) on leidnud endale sobiva elupaiga tiheasustusaladel. Loomad liiguvad üsna julgelt ringi ka päevasel ajal, jalutavad koduaedades ja rebased veavad minema nt majade ukse taga olevaid jalanõusid või liivakasti jäänud mänguasjad.
Üldjuhul ei ole tegemist hädas olevate või ohtlike loomadega, kes on leidnud asulates ajutise või alalise elupaiga ning suudavad seal elada liigile loomuomast elu. Tiheasustusalale püsivalt elama asunud loomad oskavad enamasti arvestada seal varitsevate ohtudega ja on kohastunud seal hakkama saama. Enamasti ei põhjusta sellised loomad märkimisväärseid probleeme ning nende ellu sekkumine ei ole vajalik.
Keskkonnaamet ja jahimehed panevad kõigile südamele, et iga maaomaniku kohustus on teha endast kõik olenev, et rebasel ei oleks alevikus lihtne süüa leida ega mugav elada.
Et rebased ennast inimeste kõrval väga koduselt ei tunneks, on oluline meeles pidada järgmisi asju:
Ära toida rebaseid!
Rebaseid või rebasepoegi ei tohi kodustada, neile ei tohi pakkuda süüa. Rebased on kõigesööjad. Linnades võib rebase menüüst moodustada kuni kolmandiku prügikastidest või kompostihunnikutest leitud toit ning sihilik toitmine.
Jälgige, et rebased ei pääseks ligi lemmikloomatoidule, linnutoidumajad ja söök peab olema sellisel kõrgusel, kust rebane seda kätte ei saaks. Prügikastide kaaned peavad olema kindlalt suletud ja köögijäätmete kompostrid suletava kaanega.
Ära lase rebasel kinnistule pesakoobast teha!
Pesakoopa rajamist tuleb varakult takistada, auk tuleb kinni ajada ning katta. Takista ligipääs terrassialustele aladele. Selleks, et rebane liiga julgeks ei muutuks, on mõistlik neid inimestel oma territooriumilt minema peletada.
Ära paku atraktsioone!
Vaata oma hoov terase pilguga üle, kas seal on midagi, mis võiks ahvatleda rebaseid seal aega veetma. Liivakastidesse ei tasu jätta laste mänguasju, veel parem kui leida võimalus liivakastile kate peale meisterdada.
Rebased ja haigused
Tuleb arvestada, et rebased kannavad erinevaid haigusi. Kõik need inimestele ja lemmikloomadele ei levi, kuid näiteks kärntõbi võib kokkupuutel levida. Marutõbe ei ole Eestis viimastel aastatel tuvastatud. 2011.aasta 7. jaanuaril leiti viimane marutõppe nakatunud loom – kährikkoer.
Linnarebased muutuvad Eestis järjest tavalisemaks. Osas linnades on nad juba püsielanikud, mujal liiguvad veel asula ja lähipiirkonna looduse vahet. Ettevaatus nende suhtes pole kindlasti liiast. Samas ei tasu neid kauneid loomi linnades vaenama hakata, sest kui peame kinni hügieeni- ja ohutusnõuetest, ei kujuta linnarebased meile kuigi suurt ohtu. Vähendades rebaste ligipääsu prügikastidele, kompostihunnikutele, loomatoidule ja muudele võimalikele toiduallikatele ning teavitades nende abinõude tähtsusest naabreid ja kogukonda, on võimalik rebaste arvukust asulates hoida väiksena ka drastilisi meetmeid võtmata.
Hättasattunud metsloom
Kui märkad hättasattunud metslooma:
Helista Riigiinfo telefonile 1247, kui märkad:
abitusse seisundisse sattunud metslooma;
maanteel vigastatud või hukkunud suurulukit (karu, hunt, ilves, põder, metssiga, punahirv, metskits);
maanteel (riigiteel) hukkunud muud looma;
looduses vigastatud või hukkunud I või II kaitsekategooriasse kuuluvat looma (sh lindu);
looduses vigastatud või hukkunud suurkiskjat (hallhüljes, karu, hunt, ilves).